Tagasi kodus

Tervitused lõpuks ka Richardilt:)

Ei hakanud varem Susani ja Hediga topelt meie seiklustest Londonis ja ühisest vabast ajast eraldi kirjutama, kuid panen siia kirja mõningad omad mõtted ja tunded, mis välispraktikal olles tekkisid…

Londonisse saabudes selgus, et hakkame oma ajutist kodu jagama teiste inimestega. Enamus ajast oli meid selles väikeses majakeses viisteist, täiesti erinevate iseloomude ja kommetega isiksust ning oli oodata totaalset kaost:)

Ja eks esimene nädal oligi enam-vähem selline, aga siis tekkis õnneks kõigil juba oma kindel rutiin, kes mida ja millal tegi, et üksteisele mitte väga jalgu jääda. Kahjuks köök oli meil majas ainus avaram koht, kus õhtuti ühiselt aega veeta ja seal kehtis kuni lõpuni põhimõte- kes esimene, see esimene. Aga üldiselt tulime isegi üllatavalt hästi nn. kommuunieluga toime.

Sooja vett küll kõigile ei jätkunud, aga ega väikene karastus ka hommikul halba ei tee:)

Ja natukene ka praktikast

Praktikat sain teostada ettevõttes nimega Ulus Group, mis on keskendunud põhiliselt söögikohtade ja loomulikult ka teiste väiksemate ettevõtete raamatupidamisele. Kuid klientideks on ka mõningaid suuremaid ettevõtteid, millele pakutakse deklaratsioonide esitamist puudutavaid teenuseid.

Esimene nädal oli sisseelamise nädal ning algul ikka võõrustati ja piiluti silmanurgast, nagu oleksin kusagilt teiselt kaugelt planeedilt, kuid juba teisel nädalal olin justkui oma inimene ja suheldi täiesti vabalt, kerge puudutusega. Enamus kolleege olid rahvuselt türklased, kes on võrreldes meie inimestaga kõvasti kirglikumad ja avatumad. See võib võõrale algul eelneva kokkupuute puudumisel veidike veider ja ebamugav tunduda. Meil sellega õnneks probleeme ei tekkinud ja pigem tundub meie eestlaste külmus üksteise vastu veider:)

Kokku oli meid majas koos minuga kümme. Kontorit jagasime Mata, Dilani, Mehmeti, Asefi, Johni ja Josega. Lisaks kaks tüdrukut ees administratsioonis ja teisel korrusel veel ettevõtte omanik Mr. Ulus ning meie otsene boss Sehriban.

Tööpäevad kestsid üheksast kuueni, mille sisse mahtus ka tunnine lõuna ja kui väljas söömas käia, siis ega vähemaga välja ei mängikski. Eestlasele iseenesestmõistetavana tunduva kohvi joomise harjumusele näis veider tava neil kohvipauside puudumine, mille asemel hoopiski töötegemise kõrval kõvasti teed joodi. Kuid jäädes jonnakalt ikkagi kohvi lembusele truuks, jalutasin mõndadel päevadel nädalas kontorist mõned majad edasi asuvasse Cobblers Coffee Shop-i, kus ma sain oma vajaduse kohvi järele kvaliteetselt rahuldatud. Kiidan!

Tööpäevad olid praktika algusest kuni lõpuni välja sisult väga sarnased. Kuid selline see raamatupidaja töö juba kord on.

Alustuseks võtad kilekoti täie dokumente, arveid ja kassa väljamineku ordereid ning hakkad aga sorteerima… Lohutuseks enamus kliente saadavad oma dokumente ikka õnneks iga kvartali tagant ja saavad ise ka aru, et väiksema mahu sorteerimine, korrastamine ja sisestamine võtab kokkuvõttes oluliselt vähem aega ja raha.

Kui kõik saab kausta vahele korrektselt sorteeritud, ootab oma järge müükide päevade kaupa sisestamine Excelisse ja seejärel tulude-kulude kajastamine raamatupidamisprogrammis/-registris.

Enamuste väiksemate ettevõtete andmed oli päevaga võimalik täitsa ära sisestada, kuid vahepeal sain korra ka ühe suurema väljakutse ja sellega pusisin terve nädala.

Viimase tööpäeva võtsime kõik veidike vabamalt. Poole päevast rääkisime kolleegidega niisama omavahel juttu ja ei puudunud meie pärastlõunasest menüüst ka kook ja šokolaaditort.

Õhtul kutsuti ka ülesse ülemuse jutule, saamaks teada mu edasisi tulevikuplaane. Jõudsime kokkuleppele, et kui peaksin otsustama lähitulevikus Londonisse kolida, siis annan sellest kindlasti ka neile teada.

Kolleegidega olime eelnevalt juba kontakte jaganud ja andsime üksteisele lubaduse, et kui mina neile aasta jooksul sinna külla ei lähe, siis tulevad nemad pundiga siia Eestisse mulle külla… Valik olevat minu teha:)

Töökaaslased olid väga toredad, südamlikud ja töökad inimesed ning oleksin ülimalt õnnelik, kui suudaksin tulevikus siin Eestis enda ettevõtmistesse inimeste ja iseloomude poolest kasvõi ligilähedasegi meeskonna kaasata.

Need neli kevadist Londonis välispraktikal veedetud nädalat möödusid justkui sõrmenipsuga ja oligi taas aeg tulla tagasi siia jahedasse Eestisse…

Nüüd juba kodus olles pean tõdema, et tegelikult igatsen kogu seda multi-kulti segaputru ja isegi „mees metsast“ on võimeline paari nädalaga ära harjuma linnaga, mis kunagi ei maga ning kus päeva jooksul ei teki minutitki vaikset hetke omade heade mõtete jaoks.

Siia lõppu sobib hästi lõik mu ülemuse kirjast, mille ta mulle koju jõudes saatis- Busy London Not Easy to Forget.


Kohtumiseni!

Või siis nagu türklased ütlevad, güle-güle!

Richard

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s