Neljas nädal

Hei!

Suusi siin, jälle.

Nii nagu kartsin, ei jõudnudki Londonis olles seda viimase nädala kokkuvõtet ära teha. Tuleb siis vähese hilinemisega aga siiski 🙂

Viimasel praktikanädalal olid kõik kuidagi nii vaiksed, tegid oma arvutites tööd ja niisama jutustamist oli kuidagi vähem. Nalja tehti vähem ja õhkkond oli üldse kuidagi… imelik oleks vist õige sõna. Võib-olla jäi mulle selline mulje ka seetõttu, et töötasin kaks päeva täiesti üksinda ettevõtete kallal. Alles nädala keskel sain jälle oma lemmikuga koos tööd teha, siis läks kõik kuidagi rõõmsamaks kohe.

Tegelikult sisimas olin ma ilmselt ise ka selle viimase nädala algul selline kurb ja vaikne, kuna ma teadsin, et see ilus asi saab läbi ja ma pean koju tulema, oma inimesed sinna maha jätma…

Londonisse minnes ma mõtlesin, et kindlasti juba esimese nädala lõpus ma tahan lihtsalt koju ja ei midagi muud. Reaalsus oli hoopis vastupidine. Ma ei tahtnud üldse koju tulla enam. Harjusin seal praktikal kõigega ära. Esiti pelgasin, et türklastega koos töötan… Tundus mingil põhjusel hirmus. Aga minu kahjuks (tegelikult ikkagi õnneks) kohtusin ma maailma kõige toredamate inimestega. Ma ei ole vist kusagil varem nii ruttu kohanenud, kui seal. Tõesti tundsin, et olen nagu oma inimene, mitte just äsja kuskilt Eestist sinna imbunud.

Viimase nädala tegi raskeks ka see, et mulle hakati nii palju rääkima sellest, kui tubli ma ikka olen ja kui väga nad tahaksid, et ma sinna tööle jääksin. Jah, nad rääkisid seda ka eelnevatel nädalatel aga sellel viimasel nädalal tundus, et muud ma ei kuulegi enam. Üks kolleegidest ütles, et ülemus oli talle öelnud ”She’s good but she’s leaving…” – kui tihti ülemused midagi sellist ütlevad? Eestis vist väga selliseid ülemusi ei kohta. Viimasel kolmel päeval küsis ülemus mu käest ka kogu aeg, et kas ma ikka kindlasti lähen ära, äkki ikka jääksin… Neil plaan laieneda ja ma oleksin nende ettevõtte jaoks super töötaja.

Viimase praktikapäeva hommikul oli kohutavalt imelik olla juba ärgates. Ärevus näris hinge. Rongile minnes mõtlesin juba, et see on minu viimane rongisõit sinna. Keskusesse jalutades vaatasin veel hoolikalt enda ümber ringi, et seda kõike meelde jätta kuna ma hakkan seda igatsema. Jalutasin rahulikult trepist üles ja praktikakoha poole. Kohale jõudes tundsin, et tuleb ilus aga samas õudne päev. Üritasin endale meenutada, et selle asemel, et valmistuda lahkumiseks võiksin ma lihtsalt nautida päeva. Aga nagu ikka… Easier said than done.

Päeva esimeses pooles oli selline tunne, et aeg ei liigu üldse, kõik venis kuidagi. Eelneval päeval olime just ühe suure ettevõtte dokumendid ära sorteerinud ja sisestasime neid. Lõputu hulk. Samas oli hea, et oli tegevust, sai vähem mõelda sellele, et see on viimane päev. Lõunal läksime koos minu lemmikuga sööma, see oli ka nii bittersweet kuidagi. Peale lõunat tegime tööd edasi, oli jälle pisut normaalsem olla… Kuni kõik hakkasid küsima, kuidas end tunnen ja kas igatsen oma koera, nii hea, et ma seal ikka olin, kas tõesti juba neli nädalat möödas, kuidas aeg küll nii lendab jne… Kõik, mis ma oskasin neile öelda, oli see, et ma ei taha üldse ära minna, tunnen end seal nii koduselt ja nad on nii armsad minuga olnud.

Paar tundi enne tööpäeva lõppu hakkas mingi sagimine, sain kohe aru, et midagi toimub aga ma ei tahtnud sellele mõelda. Keskendusin oma ettevõtte dokumentide sisestamisele ja püüdsin mitte tähelepanu pöörata sellele, mis minu ümber toimus. Mingi hetk tuli üks kolleegidest minuga rääkima, uuris, et mis ma siis kodus edasi teen, kuidas mulle praktika meeldis jne. Rääkis veel sellest, et neil on plaan kogu office kambaga minna Amsterdami, äkki oleksin ka huvitatud nendega kaasa minemisest. Sellel hetkel olin ma tõesti nagu ”awwww”, minu meelest nii armas, et nad mõtlesid kaasa kutsuda inimest, kellega nad on kõigest kuu aega koos veetnud. Olin väga meelitatud.

Amsterdami jutud räägitud, kell juba kahtlaselt palju, küsis ta, kas ma tean, kus kõik teised kadunud on. Ütlesin, et pole õrna aimugi, sest ma ei tahtnud mõelda sellele, mis tulemas oli. Kui ta ütles, et lähme vaatame, kus nad on ja millega tegelevad, siis ma ütlesin, et ma keeldun ennast liigutamast, sest ma ei taha nutma hakata. (Et siis varsti 25 aga endiselt tõsine crybaby). Lõpuks mul muidugi valikut ei olnud, pidin ikka minema vaatama, mis siis toimub. Kui ma lõpuks kööki teiste juurde siis läksin, ma tundsin kohe pisaraid tulemas. Kõik olid kohal ja ootasid mind koos imelise tordi ja shampusega. Sain järjekordselt kuulata seda, kui rõõmsad nad on, et ma neil olin see kuu aega ja kui kurvad nad on, et ma nüüd ära lähen. Mina muidugi valasin seal pisaraid aga ma ei olnudki ainuke.

Üks ülemustest oli tõsine naljanina ja siis ta küsis, et kui vana ja pikk ma ikka olen, et äkki ta ikka leiab mulle ruttu mehe sealt, kellega ruttu abiellun ja jään siis Londonisse. 😀

Kingituseks kirjutasid nad mulle armsa kaardi, igaüks kirjutas midagi. Ma ütlesin kohe neile, et ma ei loe seda enne, kui koju jõuan, muidu ma hakkan lihtsalt uuesti nutma. Lisaks suur kommikarp ja sõnumiga kingikott. Nad ütlesid, et see lihtsalt käib nii minu kohta. Kotil oli siis kirjas ”You leave a little sparkle everywhere you go”.

Kohutavalt raske oli sealt ära tulla. Kallistasin kõiki ja ütlesin, et ma tulen veel tagasi. It’s not goodbye, it’s see you again. Õnneks ei pidanud üksi koju minema, otsustasin rongi asemel minna bussiga, et saaksin oma lemmik kolleegiga koos minna. Bussisõidu ajal rääkis ta, kuidas mind igatsema hakkab ja ma peaksin kindlasti tagasi tulema, Londonis on palju võimalusi, nii töötamise kui ka õppimise mõttes. Kui minu peatus tuli, kallistasime ja ütlesin, et me kindlasti näeme veel ja hoiame ühendust.

Koju jõudes valdasid mind kõik emotsioonid korraga. Olin rõõmus, kogu selle kogemuse ja nii toredate inimestega veedetud aja eest ja samas kurb, et see kõik läbi sai ja peab koju minema. Hoiatasin teisi ka, et tõenäoliselt hakkan ma nutma ja ma ei saa sinna midagi parata, et ehk nad elavad üle. Kaarti lugedes hakkasingi nutma jälle… 🙂

Praegugi, peaaegu nädal hiljem seda postitust kirjutades on kohati nutumaik kurgus. Nad olid tõsiselt niiiiii toredad inimesed, võiksin neist ainult ülivõrdes rääkima jäädagi.

Minu inimesed

Siit pildilt tegelikult kaks kolleegi puudu, lihtsalt võimatu oli leida hetke kui kõigiga koos saaks pilti teha. See pilt on ka tehtud teisipäeval, enne pakkimisi jms, kui käisime vaatamas, kus see Suusi siis ikkagi töötas. Ega eelneva nelja nädala jooksul polnud meeleski, et võiks mingi ühispildi ka teha 🙂

See sai kohutavalt pikk postitus nüüd vist. Ma ei hakka siia otsa enam meie viimastest seiklustest kirjutama, äkki Hedi teeb veel postituse nende kohta? 🙂

Annan ainult lubaduse galeriid veel täiendada, see jäi kuidagi soiku meil 🙂

Adios, amigos!

S.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s