Tagasi kodus

Tervitused lõpuks ka Richardilt:)

Ei hakanud varem Susani ja Hediga topelt meie seiklustest Londonis ja ühisest vabast ajast eraldi kirjutama, kuid panen siia kirja mõningad omad mõtted ja tunded, mis välispraktikal olles tekkisid…

Londonisse saabudes selgus, et hakkame oma ajutist kodu jagama teiste inimestega. Enamus ajast oli meid selles väikeses majakeses viisteist, täiesti erinevate iseloomude ja kommetega isiksust ning oli oodata totaalset kaost:)

Ja eks esimene nädal oligi enam-vähem selline, aga siis tekkis õnneks kõigil juba oma kindel rutiin, kes mida ja millal tegi, et üksteisele mitte väga jalgu jääda. Kahjuks köök oli meil majas ainus avaram koht, kus õhtuti ühiselt aega veeta ja seal kehtis kuni lõpuni põhimõte- kes esimene, see esimene. Aga üldiselt tulime isegi üllatavalt hästi nn. kommuunieluga toime.

Sooja vett küll kõigile ei jätkunud, aga ega väikene karastus ka hommikul halba ei tee:)

Ja natukene ka praktikast

Praktikat sain teostada ettevõttes nimega Ulus Group, mis on keskendunud põhiliselt söögikohtade ja loomulikult ka teiste väiksemate ettevõtete raamatupidamisele. Kuid klientideks on ka mõningaid suuremaid ettevõtteid, millele pakutakse deklaratsioonide esitamist puudutavaid teenuseid.

Esimene nädal oli sisseelamise nädal ning algul ikka võõrustati ja piiluti silmanurgast, nagu oleksin kusagilt teiselt kaugelt planeedilt, kuid juba teisel nädalal olin justkui oma inimene ja suheldi täiesti vabalt, kerge puudutusega. Enamus kolleege olid rahvuselt türklased, kes on võrreldes meie inimestaga kõvasti kirglikumad ja avatumad. See võib võõrale algul eelneva kokkupuute puudumisel veidike veider ja ebamugav tunduda. Meil sellega õnneks probleeme ei tekkinud ja pigem tundub meie eestlaste külmus üksteise vastu veider:)

Kokku oli meid majas koos minuga kümme. Kontorit jagasime Mata, Dilani, Mehmeti, Asefi, Johni ja Josega. Lisaks kaks tüdrukut ees administratsioonis ja teisel korrusel veel ettevõtte omanik Mr. Ulus ning meie otsene boss Sehriban.

Tööpäevad kestsid üheksast kuueni, mille sisse mahtus ka tunnine lõuna ja kui väljas söömas käia, siis ega vähemaga välja ei mängikski. Eestlasele iseenesestmõistetavana tunduva kohvi joomise harjumusele näis veider tava neil kohvipauside puudumine, mille asemel hoopiski töötegemise kõrval kõvasti teed joodi. Kuid jäädes jonnakalt ikkagi kohvi lembusele truuks, jalutasin mõndadel päevadel nädalas kontorist mõned majad edasi asuvasse Cobblers Coffee Shop-i, kus ma sain oma vajaduse kohvi järele kvaliteetselt rahuldatud. Kiidan!

Tööpäevad olid praktika algusest kuni lõpuni välja sisult väga sarnased. Kuid selline see raamatupidaja töö juba kord on.

Alustuseks võtad kilekoti täie dokumente, arveid ja kassa väljamineku ordereid ning hakkad aga sorteerima… Lohutuseks enamus kliente saadavad oma dokumente ikka õnneks iga kvartali tagant ja saavad ise ka aru, et väiksema mahu sorteerimine, korrastamine ja sisestamine võtab kokkuvõttes oluliselt vähem aega ja raha.

Kui kõik saab kausta vahele korrektselt sorteeritud, ootab oma järge müükide päevade kaupa sisestamine Excelisse ja seejärel tulude-kulude kajastamine raamatupidamisprogrammis/-registris.

Enamuste väiksemate ettevõtete andmed oli päevaga võimalik täitsa ära sisestada, kuid vahepeal sain korra ka ühe suurema väljakutse ja sellega pusisin terve nädala.

Viimase tööpäeva võtsime kõik veidike vabamalt. Poole päevast rääkisime kolleegidega niisama omavahel juttu ja ei puudunud meie pärastlõunasest menüüst ka kook ja šokolaaditort.

Õhtul kutsuti ka ülesse ülemuse jutule, saamaks teada mu edasisi tulevikuplaane. Jõudsime kokkuleppele, et kui peaksin otsustama lähitulevikus Londonisse kolida, siis annan sellest kindlasti ka neile teada.

Kolleegidega olime eelnevalt juba kontakte jaganud ja andsime üksteisele lubaduse, et kui mina neile aasta jooksul sinna külla ei lähe, siis tulevad nemad pundiga siia Eestisse mulle külla… Valik olevat minu teha:)

Töökaaslased olid väga toredad, südamlikud ja töökad inimesed ning oleksin ülimalt õnnelik, kui suudaksin tulevikus siin Eestis enda ettevõtmistesse inimeste ja iseloomude poolest kasvõi ligilähedasegi meeskonna kaasata.

Need neli kevadist Londonis välispraktikal veedetud nädalat möödusid justkui sõrmenipsuga ja oligi taas aeg tulla tagasi siia jahedasse Eestisse…

Nüüd juba kodus olles pean tõdema, et tegelikult igatsen kogu seda multi-kulti segaputru ja isegi „mees metsast“ on võimeline paari nädalaga ära harjuma linnaga, mis kunagi ei maga ning kus päeva jooksul ei teki minutitki vaikset hetke omade heade mõtete jaoks.

Siia lõppu sobib hästi lõik mu ülemuse kirjast, mille ta mulle koju jõudes saatis- Busy London Not Easy to Forget.


Kohtumiseni!

Või siis nagu türklased ütlevad, güle-güle!

Richard

Neljas nädal

Hei!

Suusi siin, jälle.

Nii nagu kartsin, ei jõudnudki Londonis olles seda viimase nädala kokkuvõtet ära teha. Tuleb siis vähese hilinemisega aga siiski 🙂

Viimasel praktikanädalal olid kõik kuidagi nii vaiksed, tegid oma arvutites tööd ja niisama jutustamist oli kuidagi vähem. Nalja tehti vähem ja õhkkond oli üldse kuidagi… imelik oleks vist õige sõna. Võib-olla jäi mulle selline mulje ka seetõttu, et töötasin kaks päeva täiesti üksinda ettevõtete kallal. Alles nädala keskel sain jälle oma lemmikuga koos tööd teha, siis läks kõik kuidagi rõõmsamaks kohe.

Tegelikult sisimas olin ma ilmselt ise ka selle viimase nädala algul selline kurb ja vaikne, kuna ma teadsin, et see ilus asi saab läbi ja ma pean koju tulema, oma inimesed sinna maha jätma…

Londonisse minnes ma mõtlesin, et kindlasti juba esimese nädala lõpus ma tahan lihtsalt koju ja ei midagi muud. Reaalsus oli hoopis vastupidine. Ma ei tahtnud üldse koju tulla enam. Harjusin seal praktikal kõigega ära. Esiti pelgasin, et türklastega koos töötan… Tundus mingil põhjusel hirmus. Aga minu kahjuks (tegelikult ikkagi õnneks) kohtusin ma maailma kõige toredamate inimestega. Ma ei ole vist kusagil varem nii ruttu kohanenud, kui seal. Tõesti tundsin, et olen nagu oma inimene, mitte just äsja kuskilt Eestist sinna imbunud.

Viimase nädala tegi raskeks ka see, et mulle hakati nii palju rääkima sellest, kui tubli ma ikka olen ja kui väga nad tahaksid, et ma sinna tööle jääksin. Jah, nad rääkisid seda ka eelnevatel nädalatel aga sellel viimasel nädalal tundus, et muud ma ei kuulegi enam. Üks kolleegidest ütles, et ülemus oli talle öelnud ”She’s good but she’s leaving…” – kui tihti ülemused midagi sellist ütlevad? Eestis vist väga selliseid ülemusi ei kohta. Viimasel kolmel päeval küsis ülemus mu käest ka kogu aeg, et kas ma ikka kindlasti lähen ära, äkki ikka jääksin… Neil plaan laieneda ja ma oleksin nende ettevõtte jaoks super töötaja.

Viimase praktikapäeva hommikul oli kohutavalt imelik olla juba ärgates. Ärevus näris hinge. Rongile minnes mõtlesin juba, et see on minu viimane rongisõit sinna. Keskusesse jalutades vaatasin veel hoolikalt enda ümber ringi, et seda kõike meelde jätta kuna ma hakkan seda igatsema. Jalutasin rahulikult trepist üles ja praktikakoha poole. Kohale jõudes tundsin, et tuleb ilus aga samas õudne päev. Üritasin endale meenutada, et selle asemel, et valmistuda lahkumiseks võiksin ma lihtsalt nautida päeva. Aga nagu ikka… Easier said than done.

Päeva esimeses pooles oli selline tunne, et aeg ei liigu üldse, kõik venis kuidagi. Eelneval päeval olime just ühe suure ettevõtte dokumendid ära sorteerinud ja sisestasime neid. Lõputu hulk. Samas oli hea, et oli tegevust, sai vähem mõelda sellele, et see on viimane päev. Lõunal läksime koos minu lemmikuga sööma, see oli ka nii bittersweet kuidagi. Peale lõunat tegime tööd edasi, oli jälle pisut normaalsem olla… Kuni kõik hakkasid küsima, kuidas end tunnen ja kas igatsen oma koera, nii hea, et ma seal ikka olin, kas tõesti juba neli nädalat möödas, kuidas aeg küll nii lendab jne… Kõik, mis ma oskasin neile öelda, oli see, et ma ei taha üldse ära minna, tunnen end seal nii koduselt ja nad on nii armsad minuga olnud.

Paar tundi enne tööpäeva lõppu hakkas mingi sagimine, sain kohe aru, et midagi toimub aga ma ei tahtnud sellele mõelda. Keskendusin oma ettevõtte dokumentide sisestamisele ja püüdsin mitte tähelepanu pöörata sellele, mis minu ümber toimus. Mingi hetk tuli üks kolleegidest minuga rääkima, uuris, et mis ma siis kodus edasi teen, kuidas mulle praktika meeldis jne. Rääkis veel sellest, et neil on plaan kogu office kambaga minna Amsterdami, äkki oleksin ka huvitatud nendega kaasa minemisest. Sellel hetkel olin ma tõesti nagu ”awwww”, minu meelest nii armas, et nad mõtlesid kaasa kutsuda inimest, kellega nad on kõigest kuu aega koos veetnud. Olin väga meelitatud.

Amsterdami jutud räägitud, kell juba kahtlaselt palju, küsis ta, kas ma tean, kus kõik teised kadunud on. Ütlesin, et pole õrna aimugi, sest ma ei tahtnud mõelda sellele, mis tulemas oli. Kui ta ütles, et lähme vaatame, kus nad on ja millega tegelevad, siis ma ütlesin, et ma keeldun ennast liigutamast, sest ma ei taha nutma hakata. (Et siis varsti 25 aga endiselt tõsine crybaby). Lõpuks mul muidugi valikut ei olnud, pidin ikka minema vaatama, mis siis toimub. Kui ma lõpuks kööki teiste juurde siis läksin, ma tundsin kohe pisaraid tulemas. Kõik olid kohal ja ootasid mind koos imelise tordi ja shampusega. Sain järjekordselt kuulata seda, kui rõõmsad nad on, et ma neil olin see kuu aega ja kui kurvad nad on, et ma nüüd ära lähen. Mina muidugi valasin seal pisaraid aga ma ei olnudki ainuke.

Üks ülemustest oli tõsine naljanina ja siis ta küsis, et kui vana ja pikk ma ikka olen, et äkki ta ikka leiab mulle ruttu mehe sealt, kellega ruttu abiellun ja jään siis Londonisse. 😀

Kingituseks kirjutasid nad mulle armsa kaardi, igaüks kirjutas midagi. Ma ütlesin kohe neile, et ma ei loe seda enne, kui koju jõuan, muidu ma hakkan lihtsalt uuesti nutma. Lisaks suur kommikarp ja sõnumiga kingikott. Nad ütlesid, et see lihtsalt käib nii minu kohta. Kotil oli siis kirjas ”You leave a little sparkle everywhere you go”.

Kohutavalt raske oli sealt ära tulla. Kallistasin kõiki ja ütlesin, et ma tulen veel tagasi. It’s not goodbye, it’s see you again. Õnneks ei pidanud üksi koju minema, otsustasin rongi asemel minna bussiga, et saaksin oma lemmik kolleegiga koos minna. Bussisõidu ajal rääkis ta, kuidas mind igatsema hakkab ja ma peaksin kindlasti tagasi tulema, Londonis on palju võimalusi, nii töötamise kui ka õppimise mõttes. Kui minu peatus tuli, kallistasime ja ütlesin, et me kindlasti näeme veel ja hoiame ühendust.

Koju jõudes valdasid mind kõik emotsioonid korraga. Olin rõõmus, kogu selle kogemuse ja nii toredate inimestega veedetud aja eest ja samas kurb, et see kõik läbi sai ja peab koju minema. Hoiatasin teisi ka, et tõenäoliselt hakkan ma nutma ja ma ei saa sinna midagi parata, et ehk nad elavad üle. Kaarti lugedes hakkasingi nutma jälle… 🙂

Praegugi, peaaegu nädal hiljem seda postitust kirjutades on kohati nutumaik kurgus. Nad olid tõsiselt niiiiii toredad inimesed, võiksin neist ainult ülivõrdes rääkima jäädagi.

Minu inimesed

Siit pildilt tegelikult kaks kolleegi puudu, lihtsalt võimatu oli leida hetke kui kõigiga koos saaks pilti teha. See pilt on ka tehtud teisipäeval, enne pakkimisi jms, kui käisime vaatamas, kus see Suusi siis ikkagi töötas. Ega eelneva nelja nädala jooksul polnud meeleski, et võiks mingi ühispildi ka teha 🙂

See sai kohutavalt pikk postitus nüüd vist. Ma ei hakka siia otsa enam meie viimastest seiklustest kirjutama, äkki Hedi teeb veel postituse nende kohta? 🙂

Annan ainult lubaduse galeriid veel täiendada, see jäi kuidagi soiku meil 🙂

Adios, amigos!

S.

Kolmas nädal

Hei!

Suusi siin jälle 🙂

Lubasin juba pühapäeva või hiljemalt esmaspäeva õhtul kirjutada aga nagu ikka siis ei jõua üldse selleni.

Aga siit ta siiski tuleb – minu kolmanda nädala kokkuvõte.

Praktikal on ikka kõik hästi, üha rohkem olen hakanud iseseisvalt ettevõtteid otsast lõpuni tegema. Paar esimest ettevõtet oli väga nõme üksi teha, nii harjunud oma lemmik kolleegiga tegema. Aga kui hoo sisse saab, siis ei ole enam vahet. Aga nende dokumentide puhtus jms on endiselt olematu… Ja see organiseerimatus, mismõttes saadetakse lampi 2016 ja 2017 aasta dokumente. 😀 Kust nad need üldse järsku välja otsisid… Viimaste ettevõtetega on see ”useless papers” kilekaust kuidagi väga paksuks läinud, pool kogu dokumentide hunnikust on mingi jama, mida kasutada ei saa.

Väike muutus oli see, et esimesed kaks nädalat olin ühes kabinetis koos ühe ülemuse ja kahe kolleegiga, siis kolmandast nädalast kolisime me nö üldkontori ruumi mu lemmiku kolleegiga. Siin kohe melu rohkem, kliendid käivad kogu aeg vestlemas jne. Algul oli ikka päris harjumatu ja isegi veidi häiriv. Olin ju kaks nädalat saanud üsna rahulikult veidi eraldatud kabinetis olla.

Praktikal mind kiidetakse väga palju. Olen neile öelnud ka, et nad hellitavad mind ära oma heade sõnadega. Väga palju kiidetakse mu keeleoskust, õppimisvõimet ja võimet keskenduda ning iseseisvalt tööd teha. Juba räägiti ka sellest, et kas ma ikka lähen Eestisse tagasi või äkki ikka jääksin siia, et neil oleks väga hea meel kui jääksin ja neile tööle läheksin.

Üks asi, mille eest ma pidevalt ”vastu pead” saan on see, et ma olen pidevalt väsinud ja seetõttu pole väga õhtuti Londonit uurinud. Ega ise mõtlen ka, et suht õudne, et tuled Londonisse ja siis oled vässu ja ei käi kuskil. Aga mis parata 🙂

Millest ma olen eelnevalt unustanud kirjutada.. Esimene nädal käisin tegelt ka kahe kolleegiga lõunatamas. Nii tore oli, see oli reedene päev ja siis tuli välja, et vahel käivad nad reedeti peale sööki pubis väikest õllet tegemas. 😀 Üsna huvitav aga samas polnud väga imelik tunne vms ka nendega koos sellises vabamas õhkkonnas olla.

Kolmandal nädalal juhtusin veel ka ülemusega lõunat sööma, kuna ma ei käinud väljas söömas vaid kasutasin lõunat, üllatus-üllatus, shoppamiseks ja seega sõin kontoris köögis ja juhuslikult lõunatas ka ülemus sel ajal. Millest muust meil ikka rääkida oli, kui armsast Eestist. Küsis kõiksugu küsimusi Eesti kohta ja ma siis üritasin vastata kõigile. Pikk arutelu tekkis selle üle, kas Eestis on tõesti nii palju saari… 😀

Selle türklaste postituse kohta ma nüüd ei oskagi öelda, kas jõuan selle veel Londonis olles kirjutada, või tuleb see juba kodus olles. Elame-näeme ehk on mõni õhtu nii igav, et tuleb ka see kaua oodatud postitus ära.

PS! Ma ei taha kojuuuuuu 😦

Seniks, au revoir!

S.

Kolm nädalat

Heihopsti!

Palavad tervitused Londonist!

Parem hilja kui mitte kunagi. Susan on teid nii vahvalt enda ja meie ühiste tegevustega kursis hoidnud. Mõtlesin, et jagan ka oma muresid ja rõõme praktikakogemusest. Susanil on minust kindlasti praktikakohaga rohkem õnne olnud. Mina saan kahjuks raamatupidamisega väga vähe tegeleda. Selle peaaegu kolme nädala jooksul olen raamatupidamist teinud täpselt kahel päeval. See-eest ehetest tean tänu sellele praktikale rohkem kui kunagi varem. Õnneks see väike pisiasi on ka ainuke negatiivne detail kogu siinveedetud aja jooksul, sest seltskond nii tööl kui “kodus” on üldiselt väga kihvt ja Türgi toidud on mulle endalegi üllatuseks vägagi meeltmööda.

Tuleb tunnistada, et üldiselt me oleme olnud suhteliselt laisad ja linna avastamas oleme käinud ainult nädalavahetustel. Plaanid olid esialgu tunduvalt suuremad, aga päevad lähevad kuidagi ruttu. Enda vabanduseks võin öelda, et London on lihtsalt hiiglasuur. Vähemalt mõned kohustuslikud vaatamisväärsused on ära nähtud. Teiste eest ei oska rääkida, aga minul isiklikult on viimase nädalaga tulnud peale hirmus koduigatsus. Õnneks pole palju enam jäänud, vaid nädalake ja mõned päevad peale ning saabki koju. Järelejäänud ajaks on meil veel nii mõndagi plaanis, et saaks ikkagi linnast ülevaate ja hiljem meenutades ei peaks kahetsema, et mingites kohtades jäi käimata. Kaua pole vaja oodata, et teada saada, kas ja kui suures mahus need plaanid täidetud saavad.

Uute kohtumisteni!

Teie Hedi 🙂

Teine nädal

Hei 🙂

Suusi jälle siin

Aeg lendab nii ruttu, et ei jõua üldse blogi kirjutamiseni. Kogu aeg on see mõte, et nüüd kirjutaks midagi aga siis on juba päev läbi.

Eelmise nädala alguses ei käinud ma kahel päeval praktikal, sest olin voodis suremas. Täpselt ei saanudki aru, mis siis viga oli, aga õnneks läks üle ja siiani on kõik hästi. Need kaks päeva kodus voodis pikali olid tapvad. Isegi imestan, et seda ütlen, aga ma igatsesin praktikakohta väga.

Praktikal läheb endiselt kõik hästi, igav ei ole veel hakanud. Olen ilusti sisse elanud nii töö kui kolleegide mõttes. Mõned päevad on kergemad, mõned raskemad. Oleneb sellest, mis klientidega tegelema peab. Mõnel on selline hunnik dokumente, et reaalselt kolm tundi läheb sorteerimisele aega. Ja mõned toovad niiiiiiii räpaseid arveid, et tahaks keemilisse pärast minna.

Teise nädala lõpuks hakkasid mul juba kolleegide nimed ka meelde jääma, millega esimesel nädalal ikka väga keeruline oli. Tunnen, et olen kolleegide seas nii hästi vastu võetud, et ma tõesti hea meelega lähen iga hommik sinna 🙂

Nädalavahetus oli meil natukene kultuurne ka. Laupäeval käisime vaatasime remondis oleva Big Beni üle, nägime London Eye ära, edasi läksime Oxford Streetile shoppama. Shoppamine on siin minu tõsiseks nõrkuseks. Igas poes leian midagi ägedat, mida tahaks. Sellessuhtes on mul praktikakoht ka halvas kohas… Täpselt ostukeskuse/marketi kohal. Ja kahe nädala jooksul ei ole ma endiselt jõudnud kõiki sealseid poode läbi käia.

Pühapäeval oli meil jälle shoppamise tuur aga käisime veel ka Hyde Parkis, kuhu soovitas mul mu lemmik kolleeg minna. See on megaaaa suur. Me käisime sealt väga väikese osa läbi, aga see, mis nägime oli mega ilus. Plaanime üks nädalavahetus selle uuesti ette võtta ja seekord ehk jõuame selle kogu suuruses läbi käia.

Ilmad on endiselt ilusad olnud, pühapäev oli pisut jahedam. Teise nädala jooksul me kordagi vihma ei saanud, juhhhuuu.

See lubatud türklaste postitus tuleb siis kui nad on ära läinud, et siis saab ühe postitusega ära kirjutada kõik, mis kirjutada on. 😀

Praeguseks on kõik vist 🙂

S.

Esimene nädal

Hei!

Suusi siin 🙂

Me pole kuidagi üldse jõudnud blogi kirjutamiseni. Esimene nädal oli üsna üksluine ka, pidime praktika rutiini sisse elama.

Meie lend oli pühapäeval, 17.märts. Lend möödus hästi, ainult mul läks üks kõrv nii lukku, et mitte midagi ei kuulnud kolmandik lennu ajast, õnneks üsna ruttu peale lendu sain oma kuulmise tagasi.

Londonis lennujaamast väljudes tervitas meid RAHE!! Suht hull, ise lootsime, et saame Londoni suvitajateks hakata… 🙂 Õnneks siiani rohkem sellist ilma olnud ei ole. Enamus päevad on olnud pilvised ja viimased päevad juba mõnusad päikeselised, mõni päev soojem, mõni jahedam.

Elamiskohta tõi meid takso, lennujaamast umbes 1h sõita. Kõik, mis silma jäi oli see, et teeääred olid prügi täis. Elukoht ei olnud esmamuljel just kõige kenam. Lisaks ootasid meid ööbimiskohas leedukad ees. No polnud just kõige meeldivam seltskond aga eks oma osa oli vast ka sellel, et neil oli siin viimane õhtu ja nad tahtsid vabalt võtta, ega seda otseselt neile pahaks panna ei saa. 🙂 Lihtsalt meie olime parajalt väsinud ja tahtsime rahulikult olla ja puhata.

Meie oma seltskond on väga meeldiv. Eks mingid eelarvamused olid ikka alguses aga juba esimesel päeval tegime koos nalja, saime hästi läbi ja nüüd ei kujutaks ettegi, kui seltskond oleks teine. If all else fails, atleast we have each other.

Esmaspäeval, 18.märts, käisime me oma praktikakohtasid vaatamas. Richard töötab ettevõttes nimega Ulus & Co, mina töötan Akademi Accountancy-s ja Hedi töötab Global Accountancy-s + juveelipoes. Hedi töökoht asub kõige lähemal, ca 2min jalutuskäigu kaugusel. Richard sõidab rongiga 2 peatust ja mina 3. Itipoisid Kaspar ja Jarmo töötavad Pro Web Design nimelises ettevõttes ja sõidavad samasse peatusesse nagu Richard. Bürootüdrukud Brenda ja Sandra töötavad Westminster Kitchen-is, sõidavad rongiga ühe peatuse ja siis metrooga veel kuus peatust.

Kui praktikakohad olid üle vaadatud, siis läksime õhtu poole kõik koos China Towni. Tüdrukud otsustasid omapäi ringi liikuda, aga poiste ja Heliga läksime sööma.

Teisipäevast, 19.märtsist hakkas meil kõigil siis praktika pihta. Ma teiste eest rääkida ei saa, kuid võin enda kogemusi jagada. Teised sunnin ka kirjutama.

Esimene päev tundus mul praktikal natuke kahtlane, ikkagi uus koht ja uued inimesed. Minu õnneks on kõik inimesed aga ääretult toredad ja sõbralikud. Muidugi türklased, mõni oli ka muust rahvusest aga noh tõmmud kõik. 🙂 Inglise keelt kõik väga hästi ei räägi ja mina muidugi türgi keelest ei saa midagi aru. Vahel on naljakas kui nad midagi räägivad ja siis kuuled veel enda nime, aga aru ei saa no mitte midagi… Ju nad midagi halba ikka ei räägi. 🙂

Praktikakoht asub mingis marketilaadses tootes, seal hoones asub nö turg ja siis erinevad poed. Siin on link, kust saate lähemalt asukohta uurida. Alguses ma nii kartsin, et see asub mega kaugel ja pean sada korda transporti vahetama, aga tegelikult on kõik okei, lihtsalt kui meid praktikakohti vaatama viidi, siis käisime autoga ja no tundus mega ulme. 🙂

Mida ma enamasti teen siis? Kuna see on raamatupidamisteenust pakkuv ettevõte, siis teengi erinevate ettevõtete raamatupidamist. Põhiliselt saadetakse ettevõtte dokumendid mingi kilekotiga, kus sees ostuarved, tšekid jms. Need on vaja siis eraldi ära sorteerida ja hetkel keskendume perioodile detsember-jaanuar-veebruar. Ostuarved sisestan Exceli tabelisse ja kuluarved lähevad otse programmi. Seal kasutatakse programmi VT Transaction+. Tundub üsna lihtne ja loogiline programm isegi. Otse programmi panen ka kõik pangatehingud. Nendega on vahepeal tükk tegu, et aru saada, mis tehingu taga ikkagi seisneb, et läheks õigele kulukontole.

Kolmapäeval tuli meile peale praktikapäeva veel Heli külla, et saaksime muljetada. Selleks puhuks küpsetasid tüdrukud koogi – nii tublid! Kook oli väga maitsev ja Heliga oli ka tore vestelda.

Laupäeval käisime me oma kodukandis natukene ringi ja shoppamas. Kesklinna ei hakanud minema, kuna tüdrukud hoiatasid meid, et mingid Brexiti meeleavaldused on ja kohutavalt palju inimesi. Mõned pildid tegime ka tänavatel, need lisan galeriisse, siis on kõik ühes kohas koos. 🙂

Ahjaa! Eelmine neljapäev tuli meile siia majja kari türklasi ja tule taevas appi! Me ei suuda nendega koos elada…. See on ooper omaette, sellest peaks eraldi blogipostituse tegema, aga no üldse ei taha blogi sellise jamaga tegelikult risustada… Püüame siin iga päev lihtsalt kuidagi õhtusse veereda ja hakkama saada, vähemalt oma seltskond on ülim nagu ennist ka mainisin. 🙂

Ma rohkem ei ahista teid oma pika romaaniga… Varsti jälle. 🙂

S.